Hetkel on vilega masinatest vaid üks telliskivi kujuline Volvo ja Jeep Grand Cherokee, mõlemad paraku tahmahaamrid, mitte kihutamiseks mõeldud mänguasjad.
Varasemalt on siit teemast käinud läbi Audi 80 CC TD (B2 kerega), pika kerega Patrol ja Pajero, Passat TDi ja TDI ja vbl veel midagi, mis hetkel meelde ei tule. Kiiresti sõitmise autod olen valinud teadlikult ilma turbota - ei tunne vajadust käia neljandikmiilil kellelegi midagi tõestamas ja enda lõbuks on ühtlasema väändekõveraga autod kuidagi sümpaatsemad. Hiljuti müüsin maha manuaalkastiga 2001a Ford Mustang GT 4.6 V8 (sellesama, mida mõnda aega Bjuutis müüdi ja Bjuuti ise reklaamiautona kasutas). Pikemat aega on olnud veel üks uunikum sportauto, millel iga hobujõud peab liigutama ainult 4.7kg jagu massi, no minu jaoks see dünaamika igal juhul piisav!
Lihtsalt kogemuse mõttes jätan siia veel ühe osa vanast tekstist, ehk on kellelgi huvitav lugeda, kes harjunud meie kasutatud autode lauskerimise eripäradega:
Naisele autot otsides leidsin sellise 85a Audi 80, mis on olnud uuest peast pensionäride käes ja hooldatud piinlikult hästi (õlivahetused 5000 km tagant jms, tehas näeb muide ette 6tkm tagant

Aga kuna tegu ikkagi turboklubiga, siis muu kollektsioon jäägu hetkel kõrvale, räägin vaid fööniga masuudipressidest:
Volvot veab edasi VAGi mootor, leidsin kunagi väga ammu Rootsist hea ja vähesõitnud (ca 400tkm) masina, mis totaalselt hooldamata. Seiklused algasid Tallinna ARKi ees, kus hammasrihm pooleks läks


Teiseks on siis 99a Jeep Grand Cherokee selle kurikuulsa 2.5 turbodiisliga, mis kõigile halle karvu vaid põhjustab. Auto sai ostetud siis, kui läbisõit oli 120tkm ringis, tänaseks on midagi üle 150tkm ja nagu ka esimene omanik, pole ka endal olnud vajadust sellele kätt eriti külge panna. Vahekastiks on see quadradrivega lollus, kerel väike tõste, aastaringselt saab sõidetud InsaTurbodega, selline tore ja muretu pill praeguses vanuses. Offroad mind ei huvita, maastiku näeb masin maal paratamatult ja kui maapind vedelaks muutub, siis on peres ka kergem spetsiaalse maastikuettevalmistuse saanud maastur olemas (7-kohaline Issand Terrano bensumootoriga). Kütusekulu silmas pidades on sellel diiselmootoril siiski point olemas, igapäevase sõitudega saab hakkama 10 ringis ja pikkadel maanteeotstel on kulu alla 8, nt suvel Lapimaal käies paagitäite keskmine 7.1L/100km kohta - on ju ökonoomsemaid, aga kõrge mölakaga püsikiirushoidjaga, kliima sisselülitatuna ja sellest osa teed ka kerge käru sabas, ega pole vast palju masinaid, mis nii väikest kulu pakkuda suudaks. Talveks jätan selle tõenäoliselt siiski seisma, kuna libedal on mu ootused dünaamika osas veidi kõrgemad ja selleks sai hiljuti ostetud üks vabalthingav arbuus. Jeep sobib sõidustiililt pigem penskarile, vääne on olemas juba madalatel pööretel (loe: turbo viliseb kogu aeg) ja manuaalkasti ülekanded sobivad sellise veoautoliku mootori väändekõveratega fantastiliselt hästi, kui ootused veoauto dünaamikast just suuremad pole...