Muljetaks ka siis veidi meie OL debüüdist. Nädalavahetus oli pikk, palav, aga mis peamine....FUN!!
Kohale läksime juba reedel, et uut aju - Autronicut seadistada. Tegime peaaegu 20 starti ja masin hakkas aina paremini liikuma. Imekombel ei läinudki tavapäraselt (loe: mootori õhku lendamine peale paari esimest starti). Kuna ajavõttu polnud, siis ei olnud ette kujutust mis aega auto sõitis, aga tundus suht kiire
Laupäevast võistlust alustasime pika spinnimisega ja ajaks 10.1, mis tekitas kartuse, et hakkan jälle seal kusagil kõrge 9 sekundi kandis tolknema. Aga järgmistes sõitudes hakkas uus auto oma tõelist palet näitama - kõigest 1,6 Bar turborõhuga tulid järjest 9.0 ja kolm korda järjest 8.8 ("turboautod pole stabiilsed" kust ma küll sellist asja kuulnud olen :D). Mis peamine 60 ft ajad liikusid 1.3s alumisse otsa. Jõudsin juba sõiduülikonna ära võtta ja hakkasin õllepurki mõnuga avama kui Viljar mind tagasi kettasse kupatas. Lauri Kuriks oli vahepeal nimelt 8.68 sõitnud. Läksimegi siis päevale punkti panema. Avantüüri tulemiks oli 8.62@257, 60 ft 1.29s. Emotsioon missugune. 4-link seadistust polnud me kordagi puutunud ehk setting, millega auto USAst tuli, jäi ka peale. Stabiilsuse saavutasime vaid auto juhtaju seadistamisega mängides erinevate turborõhkude ja mootoripööretega. Alles nüüd sain aru, kui oluline on hea ja kasutajasõbralik aju, millel ka support olemas.
Pühapäeva alustasime kohe uue rekordiga - 8.5@266 km/h, aga 60 ft läks kehvemaks. Poolfinaali Käbiga suutsime võita suht normaalse ajaga 8.7, teda kummitasid vist ka erinevad motoorianomaaliad. Ja siis finaal Kuriksiga. Hoolimata sellest, et olin jube närvis, võtsin korraliku holeshoti. Aga sellega ka kõik ilus lõppes, turborõhk läks liiga kõrgele ja pidamine kadus. Hambad ristis lappasin rooli ja lõpuks sain auto kontrolli alla ( mahalaskmine polnud ju option
), kuid Lauri läks mööda. Tänu kõrgemale lõppkiirusele (267.9 km/h) jõudsin veidi järgi, kuid pidin ikkagi leppima teise kohaga. Boksis avastasime, et põhjus üsna lihtne. Täiesti otsa olid lõppenud tuttuued slikid, mis pole ka ime kui kolme päevaga üle 30-e burnoudi ja stardi teha. Incar videost avastasin, et pealekauba istusin enamuse sõidust esimese käiguga piirajas kuna käiguvahetamise asemel olin sunnitud tegelema perutava autoga ja käsi jäi lihtsalt väheseks.
Siiski võib öelda, et see nädalavahetus läks 200% täie ette. Mootor jäi terveks, auto sõitis suht otse, tõestatud sai, et ka V6 turboauto võib olla vääriline konkurent OL klassis, palju rekordeid sai uuendatud ja pealekauba veel OL klassis EMV II koht. Mis sa veel oskad debüütvõistlusest tahta
Toreda nädalavahetuse eest kiitused korraldajatele ja kaabu maani maha mu supertiimi ees (VKM - Viljari ja Tõnise isikutes, Benben, Fog, Laur ja Ingel). Loodan, et sarnane konkurents OL klassis säilib terve hooaja, sest see hoiab motti üleval ja tundub, et ka pealtvaatajatele meeldib.
PS Kuna terve võistluse jooksul nägi mootor maksimum ülelaaderõhuna kõigest 1,8 Bar-i, siis ei oska muud öelda kui, et "Järgmine kord rajal näeme r***k"!