Üritus oli väga pro, kui mõned viivitused ja mõne kohtuniku eksimused ning Tartu raja libedus välja arvata.
Üle pika aja oli startides vaja maksimaalselt keskenduda, sest Paavelsoni audi ja Veljo Buick olid meiega kõik paari sajandiku sees, mis näitas, et võidab mees, kellel paremad närvid ja rajaseadistus.
Kuna päev oli pikk, siis saime vaatamatta viivitustele seha 4 eelsõitu, mis lubas meil auto antud rajale ära seadistada, sest päeva alustasime mannetu 10,7xx sekundigaja ja lootus pidamist leida oli väikene.
Iga sõiduga aeg kahanes ja rehvi liimimine tõi meid finaalides juba 9,9sekundile ja lõpukiirusele 240km/h, mida suutsime peaaegu iga järgnev sõit korrata.
Eriti närvesööv juhtum oli esimeses finaalis, kus üks kohtunik arvas, et tore oleks tiime mitte teavitada ja teha start PRO treena, kus tuled süttivad korraga ja reageerima peab kiiresti. Seega alustasin starti nagu alati, kuid tuled süttisid korraga ja mul jäi sõna otses mõttes suu lahti ning ei jõudnud isegi spoolima hakata, kuid nägin, et Audi hakkas liikuma, mille tulemusena oli minu reaktsioon umbes 0,7sekundit, mis ei ole väga meeldiv otsustavas poolfinaalis.
Õnneks olid meeskonnaliikmed juba kohtunikega rääkinud, ja peale minu suulist kaebust tunnistati viga ja määrati kordussõit, mitte ei leppinud mina ja Reimo kordussõidus kokku nagu Prr Audiklubis kirjutas!
Pean veel märkima, et kõige häirivam lugu asja juures oli see, et üks nokastunud meeskonnaliige Audi tiimist tuli peale kordussõidu määramist minu juurde ja pakkus 5k eeki, et ma starti ei tuleks
Loodan, et see oli tema isiklik otsus ja mitte Reimo korraldatud. See on minu karjääri jooksul esimene kord ja tegi ettevaatlikuks, sest see seltskond, kes selle auto ümber jooksis oli mitte meeskond, vaid jooksupoisid, kelle vigade tõttu Audi peaaegu alati starti hilines. Selline suhtumine on omane pigem streetracele, mitte dragracele. Lisaks toimus veel üks koomiline lugu peale kordusõidu lõppu, kus osa Audi tiimist näitas mulle paljast tagumikku tagasisõidu teel
Õnneks ei näinud ma seda ise, sest meestel sai auto lähenedes julgus otsa.
Aga kokkuvõttes meeldis mulle lõpplahendus, kus Veljo Buigiga meie kõrval finaalis seisis ja suutis peaaegu 250m kõrval püsida ja seega peaaltvaatajatele korraliku vaatemängu pakkuda. Buick sõidab ja annab järgmisel võistlusel kindlasti veelgi kõvema lahingu. Märkimisväärne oli see, et reaktsiooni aeg oli minul 0,166 ja Veljol 0,182, mis on selliste autode puhul raske saavutada ja veelvähem finaalis, kus võit kaalul.
