Paneks siis oma Kolgata tee ka siia välja
Fuego avastasin enda jaoks täiesti kogemata aastal 1995, kui veidi paranenud finantsolukorras otsisin senisest 3 korda kallimat (5k -> 15k
) autot. Esimene mulje oli positiivne, ja kuna eelmine auto oli müümata ja Fuego omanik pakkus varianti Golf + 10k raha, sai käed löödud.
Mingil hetkel, kui oli vaja rohkem Tartu vahet käia, aga selle auto puhul kunagi kohalejõudmises kindel ei saanud olla, sai ta diisel-Golfi vastu vahetatud ja nii ta jäi. Mõneks ajaks.
Tasahilju sai ikka mõtteid soendatud, et kunagi, kui raha on, peaks mõne Fuego uuesti ostma ja korda tegema. Tahtsin loomulikult siis juba kõige kangemat - Turbot - aga kuna ARK päring ütles, et neid on Eestis läbi aegade 4tk arvel olnud, siis lootusi ei hellitanud.
2002. aasta lõpus jäi ühest projektist veidi vaba raha üle ja sai Kuldset Börsi lapatud projektiautomõtetega. Muude mõtete hulgas (peamiselt Ameerika muskelautod) sai hetkeajendi tõukel otsingusse ka korra "fuego" kirjutatud, ja järgmisel hetkel ei suutnud ma oma silmi uskuda. Müüa oli Fuego Turbo, Kohilas, 6000 krooni eest.
Telefonivestlus andis teada, et auto hea mitu aastat seisnud, peale vanapapist omaniku surma. Kuna Kohila oli tolleaegsest elukohast, Haapsalust, suhteliselt kaugel, siis ei viitsinud niisama vaatama minna - sai igaks juhuks treiler ka sappa haagitud. Ja kuigi mootorit tol hetkel käima ei saanudki, siis lülitas kogu ratsionaalsus ennast välja - teist sarnast juhust ilmselt ei tule. Ja ära ta toodud sai:
Peale ööd soojas garaazhis läks isegi käima, aga lonkas kohutavalt. Turbo tundus seevastu korras olema - vähemalt turbokell tõusis isegi tühikäigul talda andes. Auto läks kõrvalgaraazhis elutsevate plekkseppade kätte, kes selle kiirelt kontideni puhtaks strippisid. Peale mootori mahavõtmist selgus ka lonkamise põhjus:
Ehk siis alublokis oli üsna nätsu-ja-värvilise-traadiga lapitud mõra. Not good. Mõningase netis kaevamise järel selgus, et kusagil Türil on Renault-dele spetsialiseerunud romula, ja kõne sinna andis teise uskumatu tulemuse - neil on täiesti korras 1.6 turbo mootor olemas. Küll ilma turbota, aga sellest pole hullu, see tundus mul korras olema.
Keretööd edenesid tasapisi:
Peale mõningat mõtlemist sai mootoritegijaks valitud Jaanus Ligur kui selle ala üks tipptegijaid Eestis. Türi jäi Haapsalu - Karksi-Nuia trajektooril kusjuures täpselt tee peale ja sealt sai siis lisaks enda mootorile ka see tagavarablokk kaasa haaratud. Ligur arvas esialgu, et läheb üks kuu-poolteist.
Ja kui keretööd läksid isegi enamvähem nii, nagu plaanitud, ehk kere oli veebruari lõpupooleks valmis...
... siis mootoriga läks kõike muud kui nii.
Ma isegi ei viitsi seda kannatuste rada kirjeldama hakata, aga lõpuks sain sõitva auto kätte aasta ja 2 kuud hiljem, märtsis 2004.
Kuivõrd Fuego oli Haapsalus, aga mina vahepeal ära Keilasse kolinud, ei läinud see lõpusirge ka just eriti kiirelt - ma arvan, et igaüks, kes on vähegi lasknud kusagil midagi teha, võib muga koos kiruda seda, et kui ei saa nelja jalaga seljas elada, siis ei juhtu midagi. Ja alles nüüd sügisel toimunud TqHq sügiskogunemine suutis mu ajada nii kaugele, et ma pidin, nui neljaks, auto liikuma ja Tallinna saama. Aga see vähemalt õnnestus ja antud üritusel sai nägu (kuigi tagasihoidlikult, kuna see oli tegelikult ikkagi ameeriklaste kogunemine
) näidatud:
Sorry, läks grafomaaniaks kätte ära
Aga lõpetuseks mootorist ka lühidalt - originaalis 1565cc, Garretti T3 turbo, 132hj 0.7 bari juures, 200Nm. Ligur puuris mootori üle, sisse läksid 2mm suuremad kolvid ehk arvutuste kohaselt siis 1647cc nüüd. Turbosurve on tõstetud 1.2bar peale, selle juures meelitas düno peal välja 146fhwp ehk siis ~170-175 mootorihobust.
TODO-list:
- vahepeal ülevaatuse jaoks CO-normidesse timmida proovitud mootor uuesti "hingama" saada
- uus sisu
- helitehnika install lõpetada