Tervitus kõigile!
Esimene postitus on alati see kõige piinarikkam osa, sest nagu eestlastele kombeks - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.
Aga üritame selle alguse siis vedama saada.
Nagu pealkirjas mainitud, ostsin natuke üle aasta tagasi ühe E39, kahe vanosega 2.8 liitrise rida kuue. Mootor toimis kenasti, kere oli tol hetkel täitsa hea ning sai teda kasutatud dailyna. Läks aega edasi ning juhtusin kokku ühe töökoha peale ühe huvitava inimesega, kes ilmselt ka selle foorumi külastajatele tuttav.
Sai hakatud arutama üleüldse auto maailmast, hobidest ja muust säärasest. Kuna autod meeldisid juba noorest east, aga kätt külge kuskile neile nii väga panna polnud veel saanud siis esialgu pookisin end vaatama garaaži kuidas midagi valmistatakse või näpitakse. Sealt maalt edasi arenes see jutt sinna maale, et paneme siis turbo külge. Esialgu tõmbas peas mõtte kinni, et oot, mis asja, selle masinale turbo vä? Kuidas, miks, mida, kuhu ja kui palju?
Siit kogu see teekond alguse saigi ning hakkasin siis juba tõsisemalt Joelilt pärima, mida selle jaoks vaja on ja kust ma neid asju saan.
Vaene üliõpilane nagu ma olen,hakkasin veidi raha kõrvale panema (Tegelikult see ei olnudki päris kõrvale panemine, sest kui palgapäev jõudis, sai see kohe sihtotstarbeliselt ära kasutatud) ning soetasin esimesena Maxspeedingu GT35 turbo ning sealt ka valmis malm turbokolde. Suure hurraaga neid juba nädal hiljem kätte saades arvasingi, et juba pool asju soetatud ja varsti turbo küljes ning kõvasti jõudu ka juures, aga päris nii see ei käinudki
. Vahepeal suvi veel kestis ning Joeli ettepanekul võtsin osa selle vabalthingava, raske autoga Speedest'ist. "Noh, et kui juba kunagi turbo küljes on ja jõudu ka rakendab, siis äkki hakkad sõitma?". Tõsi ta oli, sõites seda 1/4 miili 15 sekundit oli see ikka aeglane aga äge tunne ja sealt maalt hakkas "kiiremaks" tegemise mõte aina tihedamini peas ringlema.
Lõpuks oli käes augusti kuu ning selleks ajaks olid turbo ja kolle pea kaks kuud auto pagassis kaasas reisinud, sest endal garaaži võimalust veel ei eksisteeri.Paar päeva enne tegema hakkamist soetasin veel paar 180 kraadist põlve, üsna suure cooleri, wastegate ja blowoff'i. Juba oli eelarvesse natuke üle 500 kogunenud ja mõtlesid, et vast tonniga saab hakkama. Ühel ilusal õhtul, peale tööd, sebisin välja omale asenduseks auto (Kuna kasutasin E39-t igapäevaselt ning kahte autot majja vaja), et siis bemm garaaži sõidutada ja laiali kakkuda. Mõeldud - tehtud.
Laiali kakkumine oli alles algus, aga juba oli niivõrd minek sees, et see sai nende mõne tunniga tehtud ja mõtetes käis, et noh, mis nüüd edasi?
Siis tuli kerge seisak - Ootasin juhtnööre Joelilt, aga august oli tal suhteliselt täis tööde ja erinevate toimetustega.
Kuu lõpus aga tuli esimene käsitöö - Nimelt kuna turbo ning kolle on juhitud suunaga alla mootori tagumisse ossa, siis oli vaja teha ümber kundepoolne mootorikäpp, et turbomajandus ja sinna lisanduv alla ära mahuks. Mida päevad edasi, seda töisemaks need päevad ja õhtud muutusid. Kuu lõpuks sain ka ise kätt külge panna ning vaeva näha kolde kinnitamisega (Ruumi vähe, sõrmed liiga jämedad, keeruline tikkudele mutreid otsa saada) ja turbo paika aretamisega. Tulemuseks oli juba hea vaadata, et "ohoo, päris hea näeb välja". Aeg liikus aina edasi, pisemaid asju sai näpitud aga enamasti seisis taas kogu kupatus, sest lihtsalt ei jagunud aega ja vahendeid, et pidevalt kätt pulsil hoida.
Septembri keskpaigaks oli küljes cooler, no ikka väga suur nägi seal ees välja, selline kobakas! Kinnitus sai ise tuunitud ning kogu kupatus istus ilusti stangetala taga. Juurde sai veel soetatud õlipump (Kuna õli tagasivool sai suunatud õlivardasse siis igaks juhuks panime selle pumpamiseks ühe pumba turbo kõrvale, et asi oleks kindel), FMIC-ist tellisin 16' jahutusventilaatori ja suurema kütusepumba, eestist ostsin veel 1000cc pihustid, et süsteem kenasti õhu ja kütusega varustatud saaks. Samuti oli valminud downpipe osa, 3' torust mis ühendub originaalsummuti lõpuosaga. Järjest ladusin tagasi radikaid, isegi kliimaradika ja süsteemi saime alles jätta, sest why not kui ta juba autol küljes on ja töötab ka veel pealekauba. See muidugi kitsendas õhuvõtu valikut ja torustikku, aga lahendus sai leitud teisi teid kasutades. Kokku panemine oli küll üks paras nuputamine, sest kes enam mäletab, kus, mis ja kui palju neid asju olema pidi. Mingit moodi sain probleemid lahendatud, kohati tundus, et isegi paremini kui tehasest, sest mingeid polte ja mutreid jäi üle
.Vahepeal viskasin pilgu peale rahalisele poolele - Juba oli 1000 piir ületatud ja tõmbas juba vaikselt lukku, et palju siis veel läheb? Arvasin, et ega enam väga minna, sest suur osa asju on olemas, aga siis sai pikalt arutletud aju üle, et mida kasutada, miks kasutada, mis maksab ja kas originaalajule on mõni pädev seadistaja? Jõudes järelduseni, et progeaju oleks mõistlik valik kui rahaline seis võimaldab, sõitsime sellele järgi. Eks natuke tõmbas põlvest nõrgaks küll, kui vaatad seda musta plastikujuppi ja paari voolikut oma käes ja mõtled, kuhu su raha jälle kadus.
Märkamatult avastasime end juba septembri lõpust - kuu lõppeski sellega, et auto tuli garaažist vahel välja ajada, et Joel saaks muid töid ka kõrvalt teha. Samas sai esimene käivitus tehtud, küll aga ilma torustikuta. Hääl oli hea ja tunne oli mega, aga tossas. Väga kõvasti tossas, põletas õli. Kaua ei saanud lasta käia ka, sest jahutusvedelik polnud veel sees ja üleüldse paljud asjad polnud veel külge kruvitud vaid ootasid pakendis oma aega.
Kätte jõudis oktoober ja sõidu-isu aina kasvas. Õhtuti, peale kella 20, sai tihti peale midagi jälle nokitsemas käidud. Klapikambrikaane tihend sai ära vahetatud ja tagasi peale pannes, mitte isegi pingutades, keerasin kaane puruks - täitsa lõpp. Õnneks nii defka kaup veel ei ole, et tikutulega otsima peaks seega sain uue kaane mõne päeva jooksul Hiiumaalt. Sisselaskekollektor käis ka maha - uus tihend, ebavajalikud asjad küljest, augud pimedaks ja tagasi külge. Cooleri torustik ühendatud, võttis masin juba parema ilme ette. Nende paari päeva jooksul, mil oktoober kestnud on, lasin veel lisaks teha pihustitele vahejupid (vanad olid pikemad ja uued 1000cc lühemad), et kütuselatti ühendada, aga tiba lühikesed said (Uued tulevad 3mm pikemad). Esituleraame tuli natukene lõikuda, sest see suur kolakas cooler jäi natukene ette. Stange sai värskenduskuuri, et torustik ilusti võre taha ära mahuks. Kuna progeaju kui ka originaalaju jäävad kasutusse, siis Joel tegi valmis vahepistiku. Praeguseks hetkeks on nina tagasi küljes ja täitsa hea sleeperi välimus on. Teha on veel nii mõndagi, aga varsti võiks ta juba sõitma saada!
Stay tuned!
. Vaadates kapoti alla siis märkasin õlileket klapikambrikaane vahelt. Samuti selle tossamisega tuleb midagi ette võtta, hetkel plaan proovida üht foorumist leitud metoodikat kus juhiti turbost õli tagasivool otse karterisse seega saab homme juba katsetada. 30 kilomeetrit proovisõitu oli ka tolleks päevaks kõik, sest ajus juhtus midagi ning pill suri lambist välja. Testriga vaadates ajju sisse vool läheb, aga sealt edasi ei tule. Eks saab näha, mis seal läbi kärssas või saba andis. Vahepeal üks peaaegu valmis produktist pilt ka teile - 